Kas koerad tunnevad armukadedust?

Tulles koju nii, et lõhnad mõne teise koera järele, võib tagajärjeks olla see, et sind saadetakse koerakuuti. Sinu enda koer võib teada, et oled teda petnud, ja võib sulle mingil viisil teada anda, et ta ei kiida seda heaks. Võib-olla ta pöörab oma pea ära ja lahkub, keeldudes tavapärasest paitamisest ja kõrvataguse kratsimisest. Ta teab.

Kas koerad tunnevad armukadedust? Enamik inimesi, kes elavad koos koeraga, vastavad kõlava häälega „jah“, neil on ka terve kollektsioon lugusid selle kohta, mis paneb nende koerad kadedusest sügelema ja missugust käitumist tundub armukadedus tekitavat. Tõepoolest on fraasil „koera petmine“ – kui tuled koju nii, et sul on küljes teise koera lõhn – kindel koht koeraomanike sõnavaras. Teadus tundub kinnitavat koeraomanike intuitsiooni, kuid siiski on veel palju tööd teha enne, kui teadlastel on põhjalik arusaam sellest, kas ja kuidas koerad armukadedust tunnevad.

Armukadedad koerad

Mida teadus ikkagi ütleb? Asitõendeid selle kohta, et koerad kogevad armukadedust, koguneb üha rohkem, kuid me teame siiski veel liiga vähe selle kohta, kuidas, miks ja millal koerad armukadedad on. Emotsiooni „armukadedus“ omistamine teatud tüüpi käitumisele on ebatäpne ja väga keeruline.

Uuring, mille koostasid 2014. aastal Christine Harris ja Caroline Prouvost, viitab sellele, et armukadedus kui emotsioon võis välja areneda paljudel sotsiaalsetel liikidel kaitsemehhanismina, millega kaitsta sotsiaalseid sidemeid kolmandate vahelesegajate eest (Harris ja Prouvost 2014, lk 1). Armukadeduse funktsionaalne roll ulatub kaugemale seksuaalse või romantilise suhte võimalikust kaotusest ja selliste kaotuste kehalistest tagajärgedest (nt abikaasa petmine), et hõlmata emotsionaalsete sidemete kaitsmist mitmesugustes väärtustatud suhetes, sealhulgas sõprussuhetes. Isegi Charles Darwin viitas sellele, et armukadedust võib esineda teiste liikide seas, ja ta märkis eelkõige ära koerad.

Harrise ja Prouvosti eesmärk oli esitada empiirilisi tõendeid evolutsiooniteooria toetuseks. Nad kasutasid katseplaani, mis oli loodud selleks, et hinnata armukadedust 6-kuuliste kutsikate seas. Jälgiti koerte gruppi sel ajal, kui nende omanikud neid eirasid ja suhtlesid ühega kolme erineva objekti seast: „sotsiaalne“ objekt (pehme mängukoer) ja kaks „mittesotsiaalset“ objekti (mänguämber ja hüpikraamat). Harris ja Prouvost kirjutavad, et „koerad näitasid oluliselt armukadedamat käitumist (nt naksamine, omaniku ja objekti vahele tulek, objekti/omaniku lükkamine/katsumine) siis, kui nende omanikud suhtusid, võrreldes mittesotsiaalsete objektidega, kiindunumalt objekti, mis tundus olevat teine koer.“ (lk 1)

Uuring, mille koostasid 2018. aastal Peter Cook ja kolleegid, kasutas mitteinvasiivset aju piltdiagnostikat (fMRI), et mõõta tegevust koerte mandeltuumas – aju piirkond, mis on seotud agressiivsusega – siis, kui koerad vaatasid pealt seda, kuidas nende omanikud andsid süüa koerale, mis polnud päris (Cook et al. 2018). Koerte mandeltuumas oli näha aktiivsust söögi andmise hetkel ja agressiivsemate koerte puhul oli aktiivsus palju suurem. Autorid pakuvad, et „siin võib olla sarnasusi armukadedusega, mida tunnevad inimesed“, kuna erinevused spetsiifilises ajutegevuses korreleeruvad erinevustega iseloomus (lk 1). Teisisõnu võib öelda, et mõned koerad, nagu inimesed, kipuvad tundma armukadedust rohkem kui teised. Autorite Cook et al. teostatud uuring oli küllaltki väike ja nad tunnistavad, et, kuigi mandelkeha aktivatsiooni võib tõlgendada kõrge erutuse neurobioloogilise indikaatorina, on raske kindlaks teha seda, kas kõrge erutuse seisundi puhul on tegemist armukadeduse või mõne muu afektiivse seisundiga (nt viha, hirm, ärevus). Sellest hoolimata usuvad nad, et nende uuring kinnitab seda, et koerad tunnevad suure tõenäosusega sellist emotsiooni nagu armukadedus.

Teadus on selle poolt. Mida peaksime me ikkagi selle teadmisega peale hakkama? Kas sellel on ka mingid eetilised mõjud? Mina arvan, et on.

Kas oma koera armukadedaks muutmine on vale või julm käitumine?

Filosoof Peter Singer kirjutab ühes autorite Cook et al koostatud uuringu kohta käivas kommentaaris, et „igas mõttes peaksime eeldama, et armukadedus on koerte jaoks tavaliselt murettekitav subjektiivne kogemus, nagu ka inimestele.“ (Singer lk 1) Sellisel juhul peaksime vältima seda, et paneme koerad olukorda, kus nad suure tõenäosusega tunnevad armukadedust, kuna koertele negatiivsete afektiivsete (tunnete) seisundite pealesurumine on vale tegevus, eriti siis, kui saame seda ennetada.

Muidugi pole tõenäoline, et suudame oma koeri armukadeduse tundmise eest täielikult kaitsta. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, kuid mina ei suudaks ega tahaks vältida igasugust kokkupuudet teiste koertega. Me ei saa olla täpselt kindlad ka selles, millised olukorrad võivad panna meie koera armukadedust tundma ja kas mõni reaktsioon, nagu näiteks see, kui Bella väldib mu tervitust, kui ta avastab minu käte küljest mõne teise koera lõhna, on seotud tema armukadedusega või hoopis mõne muu emotsiooni tundmisega. Sellest hoolimata võime suhtuda koerte armukadedusse palju tõsisemalt. Eelkõige võime ennetada olukordi, kus püüame meelega provotseerida armukadedat reaktsiooni – olukord, mida olen näinud paljude koeraomanike puhul, kes siis samal ajal naeravad oma koera vigurdamise üle.

Lõpptulemus

Kas me teame, et koerad tunnevad armukadedust, kui nad oma petvat omanikku nuusutavad? Ei. Nad võivad uute lõhnade pärast lihtsalt uudishimulikud olla. Kuid nad võivad ka väga hästi tunda end rohesilmse koletise koerte versioonina.

Inimeste vaheliste suhete maailmas on armukadedus üldlevinud ja vältimatu. Inimeste ja koerte vahelistes suhetes on armukadedus ka tõenäoliselt vältimatu ja loomulik tagajärg sellele, et üksikud koerad moodustavad lähedasi sidemeid üksikute inimestega. Kalduvus muutuda armukadedaks varieerub pigem suuresti ühelt koeralt teisele ja sõltub suurel määral kontekstist. Iga inimene, kes elab koos ühe või mitme koeraga, võib püüda paremini mõista seda, mis tundub nende üksikus kaaslases armukadedust tekitavat.

Armukadedus on koerte käitumise valdkond, mida hakkame loodetavasti paremini mõistma, sest see on eetiliselt väga oluline. Parem arusaam meie lemmikloomade emotsioonidest võib suunata meid suurema tundlikkuseni nende vajaduste suhtes.

Koostas: doktorant Jessica Pierce

Share:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Armas koeraomanik! Tere tulemast SudokuPUP  koerte koolitmise õppeprogrammide lehele. Meie veebikeskkond on arendamisel. Järk- järgult avaneb Sulle uus info. Täna on Sul võimalus registreerida meie kutsikakooli õpitubadesse.  Täiendava informatsiooni leidmiseks liigu julgesti "Broneeri nüüd" või "Tegutse kohe" nupule. Liitu kindlasti ka meie Facebooki kogukonnaga. Selles suletud SudokuPUPide grupis jagame Sinuge väärtuslikku materjali. Head uudistamist ja arendavate kohtumisteni.
TUTVU KOOLITUSTEGA