Koera koolitamise keeleoskus

Kevad sillerdab igas päikesekiires. Lumi mängib tärkava maapinnaga malet. Sinilill tungib külma kiuste päikese poole ning seal on tüdruk. Pipipatsis tüdruk. Ta pöörab nina taeva poole, et lubada päikesel paitada imetillukesi vallatuid tedretähne. Piiga hingab naeatust näole manades sügavalt sisse. Seejärel pöördub koera poole- sõnadeta-, ajab selja sirgeks ning tema lemmik liigub lendleva kergusega omaniku ette istuma. Aeg peatub. Sõnadeta hetkes on palju rahulikkust, vaid koera muutunud ilme reedab, et midagi hakkab juhtuma. See hetk on nii kontrollitud, samas sedavõrd vaba. See hetk on nii nõudlik, aga samas sundimatu. See hetk on nii täpipealne, aga samas loov. Mida teevad kogenud omanikud algajatest teistmoodi, küsid ehk?

Töökohustused kandsid meid Anniga kokku. Kohtusime paaril korral varjupaigas ning vahetasime põgusalt mõtteid. Et jagame samu väärtushinnanguid, ilmnes juba eos. Ühel suveõhtul pärast tööd olin kodus õhtusööki valmistades otsustanud Anni külla kutsuda, et suhteid edendada. Tema number oli kergesti kättesaadav ning tegin lootusrikkalt esimese katse. „Tere Anni. Olen Birjo,“ jõudsin end tutvustada, kui vastu kostus tuut, tuut, tuut. Hea küll, ilmselt kõne katkes. „Hei, Anni. Ma loodan, et meenun sulle, oleme mõned korrad…,“ kostus tuut, tuut, tuut. Päriselt? Mis tal viga on? Keerutasin peas mõtteid, et üksinda ma tervet kala ära süüa ei suuda. Otsustan mitte alla vanduda. „Viibin kehvas levis, ehk kostun halvasti. Kas ma räägin Anniga?“ küsisin lootusrikkalt. „Jah!“. „Tore, Anni, ma olen Birjo. Oleme mõned korrad vestelnud. Panin just kalaroa ahju ja soovin sind õhtusöögile kutsuda,“ teavitasin innustunult. „Ma olen tegelikult Anni õde“. Kohkun küll hetkeks, ent jätkan: „Ohhoo, väga meeldiv Anni õde. Olen tema kolleeg varjupaigast. Soovin Annit õhtusöögile kutsuda. Kas ma saaksin palun Anniga rääkida?“ „Teda pole“. Tundsin pisut ärevust. Mis mõttes teda pole? Kas teda pole kodus või see pole tema number või milles asi. Preili Sõnaaher, saaks ehk mõne vihje, mõtlesin endamisi, samal ajal küsimust delikaatsemalt formuleerides: „Kuidas ma temaga palun ühendust saaksin?“ „Anni jalutab. Ta helistab kindlasti tagasi“. „Suurepärane, ootan tema kõnet. Aitäh sulle ja hea head õhtut!“ jõuan kõne vaevu lõpetada, kui kostub taaskord tuut, tuut, tuut. Õhtu möödus, Anni jäi sel korral tabamatuks. Paar päeva hiljem kohtusime varjupaigas. „Anni, mul on hea meel sind näha. Lootsin, et saame lõhe koos valgesse veini uputada,“ viskan nalja. Anni läheb näost kaameks. Ma pole naljades kunagi eriti osav olnud ja Anni näoilme sundis mind koheselt end korrigeerima: „Väga kahju, et meil ei õnnestunud eile koos õhtustada. Ehk mõni teinekord siis“. Vaatan, Anni näoilme muutub veel tõsisemaks. „Su õde ütles, et oled jalutamas. Oli sul tore õhtu?“ püüan vestlust juhtida. „Birjo, mul ei ole õde,“ teavitab Anni nõutult. Naerame meie algusloo üle sageli, kuid enam kui veel õpetas see kogemus, kuivõrd oluline on teada, kes on su vestluspartner. Kommunikatsioon eeldab keeleoskust. Viimane on aga palju rohkemat, kui lihtsalt sõnad. Niisiis, kui kaks samasse liiki kuuluvat isendit suudavad sama keelt kasutades jõuda eelkirjeldatud ummikusse, siis kuidas me peaksime suutma suhelda eduliselt meist erineva, võõrkeelt rääkiva liigiga? 

Matemaatikaõpetaja Wilhelm von Osten oli omanikuks Nutikale Hansule (saksa k. der Kluge Hans). Härra väitis, et tema hobune oskab mitte ainult lahendada matemaatilisi tehteid, vaid suudab mõista saksa keelt, arusaada kalendrist, loendada nädalapäevi. “Kui kuu kaheksandal päeval saabub teisipäeval, milline on järgmise reede kuupäev?” võis temalt küsida. Nutikas Hans vastas alati jalaga õiget vastust koputades. Uudis erakordsest talendist levis kulutulena. Rahvas oli joovastuses. Hobune pälvis sedavõrd suure tähelepanu, et Nutika Hansu fenomeni selgitamiseks lõi Saksa haridusamet 13-liikmelise komisjoni, et Wilhemi väiteid uurida. 1904.aastal teavitati, et hobuse etteastetes trikke ei tuvastatud. Küll aga näitasid uurimistulemused, et sõltumata sellest, kes oli küsimuse esitaja, suutis hobune anda korrektseid vastuseid vaid siis, kui omanik viibis katsetel. Mõned aastad hiljem tõestas psühholoog Oskar Pfungst, et Oster andis oma loomala enese teadmatult vihjeid oma kehakeele kaudu. Teisisõnu, kui omanik oli võimeline küsimusele vastama, siis oskas õigeid vastuseid anda ka hobune ise. Kuna omanik oli õigetest vastustest teadlik, muutus õige vastuse teatavaks tegemisel tema näoilme, millele omakorda reageeris ka hobune koputamise lõpetamisega. Loomulikult toimus pärast Nutika Hansu efekti kirjeldamist plahvatuslik huvikasv loomade intelligentsi uurimisel.

Me Anniga mõlemad armastame filme. Hoiame oma sõprussuhet värvikirevana filmiõhtuid ellu viies. Need õdusad õhtud sisustatud teatud rituaalidega. Ühel õhtul seisis Anni pliidi ees sõrmega õhus „järge“ ajades. Jäin tema käitumist jälgima tabades end teadmiselt, mis sellele sõrmegümnastikale järgneb. Kuigi ma polnud sellel tegevusel teadlikult oma mõttega varem peatunud, teadsin et ta tegeleb hetkel situatsiooni analüüsiga ja sellele järgneb pöördumine stiilis „kus ma pipratopsi võin leida“. Teisisõnu, kui meile on öeldud, et see on fenomenaalne, kuidas suudame Anniga teineteise mõtteid lugeda ja lauseid lõpetada, siis tegelikult on oleme lihtsalt nii sõbrannad, et oleme õppinud teineteisega kommunikeeruma ilma sõnu kasutamata.

2006. aastal uurisid Christine Schwab ja Ludwig Huber 16 kodukoera, et selgitada välja kuivõrd nad järgisid seda, mida omanik oli neile lubanud. Koerad pandi omanike poolt pikemalt lamamisse või istumisse. Omanikel endil paluti asuda erinevatesse positsioonidesse. Näiteks istus inimene pingil, kogu keha ja pilk suunatud tema vastas oleval koeral. Koera selja taha asetati osadel juhtudel ahvatlemiseks toit. Koerad püsisid asendis kordades edulisemalt juhul, kui omaniku keha ja pilk oli suunatud lemmikule võrreldes sellega, kui omaniku keha oli küll koeral, kuid luges samal ajal raamatut, vaatas televiisorit, pööras selja või lahkus ruumist üldse. Need tulemused näitavad, et koerad tunnetasid oma omanike tähelepanu, hinnates vaadeldavaid käitumuslikke näpunäiteid nagu silmakontakt ja silma-, pea- ja kehaasend, kirjeldab „Behave Differently in Response to Attentional States of Their Owners“.

Võib-olla imestad, et kõik eelnev on ju nii ilmselge. Me teame, et koerad on kognitiivsed ja et me oleme võimelised nendega suhtlema. Me teame, et koerad jälgivad igat meie liigutust. Ometigi on seal kevadisel aasal see pipipatsis tüdruk, kes kulgeb oma koeraga täielikus sünergias samal ajal, kui platsi teises otsas töötaval tiimil valitseb kaos. Need uuringud ei ole lihtsalt uuringud. Lihtsalt mingi teadmine, millest me mööda tuhiseme. Oluline kõige selle teadmise juures on peatuda, et märgata, fikseerida enda jaoks see teadmine, lammutada tükkideks, mõtestada, seostada enda eluliste situatsioonidega, jupid taaskord kokku panna ja suure tõenäosusega alles seejärel tõenäoliselt kinnistub. See teadmine aitab sul paremini oma koera mõista, sinu koeral paremini sind mõista ja selle teineteise mõistmise sümbioosis paremaid koostöötulemusi saavutada. Need teadmised aitavad sul aru saada keelest.

Seega järgmisel korral, kui jalutades telefoniga lobised, mõtle, mis signaali sinu koer sellest saab. Järgmisel korral, kui oma koera püsimisasendisse pannes lubad oma kehaosadel lennelda, siis mõtle, mis signaali sinu koer saab.Meie liikumised, zestid, pilgud, ilmed sisaldavad ülitähtsat infot ning juhist, mis järgmisena toimuma hakkab täpsemalt samamoodi, nagu ma teadsin, mis pärast Anni sõrmegümnastikat aset leiab.

Share:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Armas koeraomanik! Tere tulemast SudokuPUP  koerte koolitmise õppeprogrammide lehele. Meie veebikeskkond on arendamisel. Järk- järgult avaneb Sulle uus info. Täna on Sul võimalus registreerida meie kutsikakooli õpitubadesse.  Täiendava informatsiooni leidmiseks liigu julgesti "Broneeri nüüd" või "Tegutse kohe" nupule. Liitu kindlasti ka meie Facebooki kogukonnaga. Selles suletud SudokuPUPide grupis jagame Sinuge väärtuslikku materjali. Head uudistamist ja arendavate kohtumisteni.
TUTVU KOOLITUSTEGA